Eesti

Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris neutraalseks. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Nõudmised otsustati vastu võtta. 28. septembril sõlmiti Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee väeosi.

1940. aasta kevadel asus Nõukogude Liit Eestiga suhteid pingestama. 16. juunil esitas NSVL Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate Nõukogude vägede sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu. Juba enne seda okupeeris Punaarmee vastupanu kohtamata Eesti.

1940. aasta 21. juunil toimus juunipööre. President Konstantin Päts vabastas  Nõukogude sõjajõudude surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Johannes Vares Barbaruse. Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattusid tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Konstantin Päts.

14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti. Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus. 

22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule. Punaarmeel oli Balti riikides Looderinde, ning Eestis ka täiendavalt Põhjarinde ja NSV Liidu sõjamerelaevastiku Balti mere laevastiku väekoondised.

Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Saksa armee Väegrupp Nordi 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri. Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee.

1941-1944 aastatel toimus Saksa okupatsioon Eestis. Saksa okupatsioonirežiimi ajal puudus eestlastel igasugune kaasarääkimisõigus, kuigi samaaegselt tegutses ka Eesti Omavalitsus. Otsuseid langetas kindralkomissar ja sõjalised võimud. Saksa võimude repressioonid puudutasid paljusid eestlasi: jälitati nii kommunistidega koostöös kahtlustatavaid kui ka rahvuslasi, lisaks hukati ka peaaegu kõik Eesti juudid. Saksa okupatsioonivõim lõppes 1944. aastal, kui Punaarmee jõud Eesti taas vallutasid.